10. august

Tänasel päeval on siis see kauaoodatud start. Meid viib Koidu tuttav autoga Tallinna Ülemiste kaubanduskeskusesse, kus me lihtsalt astume bussi et sõita soojale maale.
Meie rattad ja pagas on juba eelõhtul Tallinnas bussi laaditud ning jääb vaid üle kohad sisse võtta ning ära siit!
Roolis on jälle Mõmmi (Sven Karu) ning eelmise aasta Hispaania Püreneedest tuttav järelkäru bussil taha vonklema haagitud. Buss ise ka kahtlaselt sarnane NEOPLAN, aga väidetavalt vaid üle värvitud. Mina seda ei usu, sest Mõmmi ajab sageli pada :)

Sõit kulgeb läbi Tartu, sest osa rattureid tuleb sealt peale.
Meie grupis on Reet, Margit, Koit, Rivo, Rein ja mina. Kokku kuus. Olen alati soovinud väikese seltskonnaga matkata. Ei soovi suurt kolhoosi juhtida, siis on ka suurem võimalus, et punt laiali laguneb. Iseloomud ja soovid on inimestel nii erinevad, et nendest tavaliselt arusaamatused tekivadki. Mina kui grupijuht seda ka olen püüdnud alati arvestada.

Eelmiste aastate kogemused on kinnitanud, et võhivõõrastega minna on riskantne. Ei tunne inimese isloomu, kuidas ta käitub ekstreemsetest olukordades, kas murdub vaimselt-füüsiliselt. Inimese loomus tuleb hästi välja kolmandal-neljandal matkapäeval. Siis võib olla juba hilja seltskonda valida.

Aga kes need mu reisikaaslased siis on? Reet ja Rein - vanad semud mu varasemalt matkalt Gotlandile, Rivo - noormees, kellega oleme koos sadu kilomeetreid maha vändanud juba mitmetel aastatel, Koit - mees kellega LNT Spordiklubis trennis käin ning Margit - kes samuti trennist tuttav. Seega omad joped, kes on nö ära proovitud ja nad ei vea alt.

Tartu. Selgub, et bussi järelkäru vajab kõpitsemist. Antakse kaks tundi vaba aega, et Lõunakeskuses hullata. Kolamegi seal ja sööme õhtust.

Edasi liigume juba Valga suunas. Ületame piiri ning suundume edasi Poole poole. Öö on bussis. See möödub bussiseltskonnaga lobisedes ja alkoholi tarbides. Magada siiski ei õnnestu esimesel ööl, hommik tuleb enne kätte.