12. august

Äratus oli suht vaevaline. Ei viitsind kuidagi üles ärgata. Bussis istumine polnud just kõige lõbusam tegevus möödunud ööpäeval ning ühest ööst ei piisanud, et sellest välja puhata.
Siiski saime suht ruttu asjad kokku ja edasisõit saigi teoks.
Suund Ungarisse. Peatusime Budapesti äärelinnas suures kaubanduskeskuses. Käisime pissil ja kolasime kaubariiulite vahel.
Seejärel panime Serbia poole. Pidime jõudma Beogradi, kus ootasid meid "lendurid" (ligi 10 matkajat tulid lennukiga). Ka Reet ja Rein olid nende seas.
Piiriületus oli Ungari-Serbia piiril ladus. Sain ka serblase käest passi mälestuseks templi. Sinnamaani sai hakkama ID kaardiga.
Kuni pealinnani maastik sile ja igav. Keskendume bussis niisama suhtlusele. Aknast miskit tarka vaadata pole.

Beograd. Ei pidanud kaua ootama, kui meie lendurid lennujaama nuka tagant ka välja ilmusid. Linn ise oli äärmuslik: kenasid maju oli palju nagu Euroopas ikka ja samas mustlaste linnakud, mis olid jubedad. Lip-lipipeal või kuidas seda nüüd öeldaksegi. Igatahes vaesusest vaesamalt see elu neil seal paistis.

Beogradi ümbrus oli ikka räämas nagu lõunamaadele ikka kohane. Tohutud prügimäed igal sammul. Masendav.
Ilm oli ka parajalt soe. Bussi katuseluukidest ei tulnud miskit sisse ega välja. Tehti penodest tuulepüüdjaid, et natukenegi kuumemat õhku bussis ringi liikuma sundida.
Aga ega siis bussi konditsioneeri ei käivitatud. Liigne luksus ja kütusekulu. :(
Pimeduse saabumise eel jäime laugele seljandukule laagrisse. Lähedal oli külas allikas, kus vett tõime ja natsa ennast kasisime.
Ret ja Rein pusisid simest korda uue telgi kallal ja ei saanud kuidagi seda püsti, sest tööjoonised olid liiga segased. Siiski suutsid nad lõpuks lambivalgusel oma onn püstitada.
Öö oli jahe.