14. august

Ärkasime natuke varem, kui oleks und jätkunud. Perenaisele lubasime kl 9 köögi olla ja toimetada. Riided olid ka kenasti ära kuivanud pliidi kohal ning tegime hommikusööki.
Peale söömist pesi taaskord perenaine meie toidunõud puhtaks. Peremees avas garaazi, kust saime oma rattad kätte. Pakkisime taas oma kodinad pakiraamidele, tänasime pererahvast külalislahkuse eest ja põrutasime bussi juurde tagasi.
Bussi juures täiendasime oma varandust, sest osa meie staffist oli jäänud suure vihmaga bussi.
Päike lõõskas mõnusalt taevas nagu polekski mingit vihma olnud.

Esimeseks vaatamisväärsuseks valisime kilomeetri kaugusel asuva järve. Lootsime naiivselt, et teeme ratastega ringi ümber kahe järve, kuid esimesel veerandil juba keerasime rattad ringi. Tasasemast teerajast kasvasid välja kivitrepid ja oma kolaga oli suht mõttetu seal võimelda.

Järv oli sellegipoolest ilus. Belglaste grupp läks meist mööda ja imestasid et me ikka nii ullud oleme, et ratastega tahame seda teed läbida.

Peale järve hakkasime Zabljakist põhja suunas väntama mööda pisikesi asfalteid mäkke. Rein, kes oli selles piirkonnas varem ka matkanud, teadis ilusaid paiku mida võiks külastada.
Lõunaks jõudsimegi ühe suure kanjoni kõrgele kaldale. All paistsid talud, kirik ja teisel pool kaldal ka onnid. See piirkond kandvat maailma lõpu nime.
Tegime lõunaks suppi. Oli mõnus äraolemine.

Siis liikusime alguses pisut tuldud teed tagasi, kuid siis kohe uut teed mööda edasi. Suund Crna Gora küla peale. Tõus oli pikk ja väsitav. Kuid mina tegin oma kõrguserekordi: 2500 m merepinnast koos rattaga. See ületas 100 meetriga eelmise aasta Hispaania Püreneedes rattaga võetud kõrgust.
Imetlesime seal vaadet alla Tara orgu. Pilvede mustad varjud lebotasid mööda põnevat orumaastikku.
Edasi läks tee allamäge. Pidurid kärssasid.
Natuke enne Crna Gora küla peatusime ühe onni juures, et vett võtta. Päike juba loojus ja oli vaja öömaja leida.
Onnis elas vanamemm koos tütre ja tütretütrega. Mingi mehenäss oli kuskil eemal olematut heina niitmas lammastele. Võib-olla ta polnudki selle naise mees. Ahh see polegi nii oluline.

Elamine oli arhailine. Väljast suht meie puukuuri sarnane, aga sees täita hubane ja soe. Telekaski oli ja sügavkülmik.
Vanamemm pakkus kohe meile jooki. Ikka seda kanget (ligi 50 kraadist) kohalikku samakat.
Sees lõi soojaks. Mäes olles oli siiski suht jahe ja see pits kõlbas vägagi hästi soojenduseks ära.
Ahh ärge hakake ajama teadust, et alkohol ei soojenda ja bla-bla-bla.... Igatahes meil lõid varbad-sõrmed surisema ja soojuse tunne tekkis küll.

Vanamemm muidugi et mis te ikka edasi lähete, et jääge ta õuepeale telkima. Me ikka nii kanged et vaatame edasi, äkki leiab miskit kohta telkimiseks.
Noh käisime ka Crna Gora külas ka peaaegu ära, aga see läks allamäge ja tundus liiga tiheda asustusega olema. Lükkasime rattad taas mäest üles, et seal memme maja juurest teost teed edasi minna. Sealt oli plaan ka järgmisel päeval edasi liikuda.

Kaua ei otsinudki laagripaika. Sama külakese äärel leidsime ilusa lohukese heinamaal, kus oma kolm telki püsti panime.
Seal oli enne meid rohupinnal kolm kollast laiku. Naersime, et siin on UFO maandunud ja täna öösel tulevad nad ka jne.
Mina panin oma telgi paari minutiga püsti ja vahtisin meelalt, kuidas teised pusisid oma kavalate telkide kallal. Ei saanud ega saanud nii ruttu neid püsti.
Tekkiski kild, et telgi püstitamise nominendid on... nagu Oscari galal. Auhind oleks teadagi kellel läinud :P
Rein tõi kuskilt aiaküljest paar-kolm latti ja tegime väikse lõkke. See andis sooja.
Mina magasin sellel ööl Rivoga indiaanlast. Mõelge kuidas tahate :)
Tegelikult on see indiaanlaste tarkus, et üksik indiaanlane külmub öösel surnuks, kaks jääb ellu. Ehk siis eriti blondidele selgitan kolmas kord, et üks magamiskott oli all ja teine tekiks peal sest nii on soojem, kui kaks inimest ühe teki all magavad. Kui ei usu, proovi ise järgi.

Algas öö.