15. august

Öösel hiilis meie telkide ümber "krabistaja". Ei teagi täpselt, kes see oli. Naabrid kõrvaltelkidest arvasid, et see olin mina. Et kolasin ringi ja luurasin teiste järele. Nuh aga tõenäoliselt oli see kas mingi suslikulaadne elukas või nii. Õnneks miskit katki ei näritud, ära ei tassinud ja viga ei teinud kellelegi. Ainult et natsa ebaameldiv tunne oli. Võõras riik, võõras loodus, võõrad hääled. Natuke kõhe oli.
Mul tekkis veel esimesest päevast mingi lihaskramp. Äkki lihas polnud piisavalt vett saanud? Jalad kiskusid krampi igas asendis ja meenustas natuke vappekülma. Kuigi külm ei olnud.

Hommik oli niiske. Kõik oli meeldivalt ligane ja vastik. Päike õnneks hakkas juba meie telkide peale paistma ja kuivatama meie eluolu. Kell oli umbes 9. Tavaliselt sellisel kellaajal me ka edaspidi ärkasime. Lihtsalt magasime nagu tuli.
Tegime hommikusöögi, korjasime laagri kokku ja täiendasime veevarusid lähimas talus. Perenaine sai lahkuse eest mult kolm Kalevi pirnikaramelli.
Väntasime edasi. Talus, kus eelmisel päeval samakat jõime saime teada, et seda teed mööda minnes satume kanjonisse. Uurisime kaarti ja lootsime, et saame kanjonist läbi teisele kanjoni äärele minna. Hoidsimegi Sushicko jezero suunas. Umbes kilomeetri pärast kohtasime kohalikke mammisid ja neilt saime teada, et all orus on järv ja saab ka teisele poole kanjonit minna. Olevat kruusatee. All orjus ootavat lahe papi, kes pidi lahkeolema ja jookigi pakkuma.
Tee läkski allapoole. Mööda kanjoni serva. Serpantiin. Kohtasime ka dziipide kolonni (umbes 8 autot). Need ootasid mingeid turiste orust. Peremees rääkis, et tegeleb siin sellise turismiga, safariga. Saime ka häid teejuhiseid, kuidas jõuda Durmitori rahvuspargi kõrgeima mäe Bobotov Kuk'i (2522m) juurde.
All orus oligi valge krohvitud kivimajake. Seal ka vanapapi kes kohe uurima, et kas meil rahvuspargi pilet olemas (hind 1 €). Näitasime, et on ja siis ta rahunes. Pakkus öömaja, 15€ öö. Aga see polnud meie eesmärk, ööbida orus.
Orujärv oli kuivanud ja seal haljendas kõrge rohi. Rein jalutas mööda seda aasa nagu Gladiatori filmis Maximus mööda oma viljapõldu. :)
Orus jooksis allikavesi torust ja me loputasime ennast ja täitsime jooginõud. Algas raske tõus mööda vastaskalda serpantiini. Oli jube palav ja väsitav. Margit kaotas kuskil sellel tõusul oma ratturiprillid, mida Rivo käis pärast veidi allapoole otsimas, kuid tulutult.
Üles rühkimisel möödusid dziipidega samad tüübid ja esiautost hõisati meile:"Hello Estonia! Welcome to Montenegro!"
Lõpuks saime kanjoni teisele äärele. Super vaade avanes meil tuldud teele ja külale, kus ööbisime. Valged majakesed olid tillukesed kui kärbsemust.
Tegime kõrge kalda peal suppi. Lõuna käes.
Siis panime edasi. Täiendasime külakeses veevarusd jälle. Külades on sellised suured kaevud, ümmargused, läbimõõduga umbes 4-5 m ja kaetud betoonplaadiga. Selle sees 1-4 luuki kus saab ämbriga vee kätte.
Jällegi ootas meid ees tõus. Õnneks oli tee pinnatud ning selles osas vähemalt OK.

Lõpuks saime ka veidi laskumist. Lagedal platsil oli Trsa küla. Seal 4 kohvikut, kabel, surnuaed ja mõned talud.
Sõime ühes kohvikus kohalikku hapupiima, juustu ja leiba (selle riigi leib on kõik valge, nagu meie sai). Jõime peale mahla ja õlut. Saime natuke kehakinnitust. Umbes 15-16a perepoeg oli meile tõlgiks. Ta tegelikult elab ja õpib Bosnias (see oli üle mägede, umbes 20 km linnulennult).
Ostsime kaasa ka paar pätsi leiba, kuid alguses soovis perepoeg meile ikka värsket müüa aga isa või kesiganes see oli, kutsus ta tagasi ja lasi meile vana leiba müüa. See oli enne ahjus natuke niisutades pehmemaks tehtud. Saime sellest aru järgmisel päeval. Nuh leival pold midagi viga aga selline suhtumine kujundas meis teatava arvamuse asjast.

Väntasime edasi. Varti pidime taas mäkke tõusma ja siis hakkas ka päev otsa saama. Leidsime, et mäe laugjal nõlval, karjamaal oleks meil parim koht telkida.
Telgi sain mina jälle esimesena püsti... nuh mis teha, hea telk on :D
Tegime vist mingi pataroa. Oli mõnus söök ja vaade loojuvale päikesele. Suured tirtsud "ründasid" meie söögilauda.
Varsti läks kõik pimedaks, umbes kella 21 paiku. Kuna pimedas oli narr niisama istuda, siis kebisime magama.
Öösel ärkasin üles, et põiele minna. Oli ju õhtul tarvitatud ohtralt vett. Öine vaatepilt lummas. Peaaegu täiskuu siras selges öises taevas. Steppi meenutav heinamaa, kus meie telgid väikese kalde peale olid püstitatud, olid ülekullatud Kuu valgusega. MEGA vaatepilt!