17. august

Hommik oli taas päikeseline. Olime juba valmis selleks lõõskavaks päevaseks kuumuseks. Tegime oma hommikusi köögitoimetusi, sõime ja kohtusime öösel kolistanud karjase koeraga. See oli suur nagu maksikoer FIK. Vana ja suur rahu ise. Tuli nuusutas meid ja oli sõbralik. Andsime talle oma viimase võiolluse, mida ta suure naudunguga ära limpsis maast ning istus meie juures, nagu valvates meid.
Vartsi ründas alt orust umbes paarisajapealine lambakari. Aeti neid jälle mäkke olematut rohuliblet leidma. Ega muidu need orud-mäed nii niitväljaliku golfimuruna ei paistaks kui neid neljajalgsed niidukid ei pügaks iga jumala päev.
Esimene "lambalaviin" läks meist üle. Jämie ellu. Tervitasime vana karjust ning pakkisime omi asju. Vartsi tuli teine sama suur kari peale altpoolt. Saime õnneks enne seda lambakarja liikuma.
Orust tee peale ratta üles lükkamine polnud just kõge mõnusam tegevus. Higi oli kohe lahti.
Enne väntamist leidime ka allika samas orus, veidi üleval pool, kus jällegi paagid täis panime.
Jätkasime oma teekonda. Seekord tuldud teed kuni Trsa külani. Enne Trsa küla käisime taas samas meiereis ja ostsime sealt suure leivapätsi, mille perenaine meile ka tükkideks lõikas ja 3 € kasseeris. Seda leiba sõime vist isegi veel kolme päeva pärastki, kui ma nüüd ei eksi. Seda oli palju. Ja hea oli ta ka.
Trsa külast keerasime teederistilt vasakule, Piva paisjärve poole. Tee sinna oli mega! Allamäge umbes 10 km. Lõpuks jõudsime ka kanjoni äärele kui nägime maalilist türkiissinese veega pikka paisjärve ja põnevat serpantiini, mis alla orgu viis. Tee läbis alla minnes korduvalt kaljuseina ja jäi mulje, nagu me oleks hiired, kes mööda sveitsi juustu ringi jooksevad - ühest august sisse teisest välja.
Piduriklotsid said mõnusalt vatti laskudes kuid jah, vaatepilt orule oli vinge! Orus oli väga kuum ja julmalt niiske. Täpselt nagu aurusaunas!!!
Orus oli ka väikelinnake, kus käisime ujumas. Vesi oli suht soe. Veetase oli veehoidlas mitu meetrit allapoole normi. Hiljem sain teada, et elektrijaama remonditi ja lasti vesi alla.
Ujusime ja otsisime linnakeses söögikoha. Soovisime lõunat süüa ja maitsta kohalikku sööki-jooki.
Meile juhatati üks restoran kätte. Oli suht mõnus selline, vana maja korda tehtud koos suure verandaga. Nagu jahimaja või nii.
Valisime istumiseks katusealuse veranda, lootes, et õhk liigub rohkem. Paraku oli tuulekesega nagu oli.
Söögid olid head, praed metsikult suured. Lihakäntsakas praes 300 gr. Seda oli palju! :) Sõime ja ägisesime. Aga siiki oli hea.
Lõuna läks näkku ca 7 €. Lõime kogu summa kokku ja jagasime omavahel võrdselt. Oli ju üks meeskond!!!
Enne arve maksmist korjati taldrikud laualt ja siis tuli valges Versace embleemiga triiksärgis tüüp ja hakkas väikse köögitolmuimejaga laualt saiapurusid linalt ära imema. Meil läksid suud kõrvuni seda tegevust kõrvalt jälgides. Aga jah, lahedad tüübid seal restos küll :D
Peale sööki kolasime poes ja täiendasime oma söögivarusid. Margit otsis kohta kust saaks fotokasse uut filmi osta. Küsis ühelt umbes 30selt naiselt teed poeni kus neid filme müüakse. Aga Margit ei saanud sealt filmi kätte. Mingi aja möödudes tuli see naine Margiti juurde ja tõi talle ise rulli filmi. See oli vast ülltus. Kohalikud nii sõbralikud ja abivalmid!

Edasi viis meie teekond lõuna suunas, Pivo kloostrisse. Lootsime seal kandis öömaja leida. Laagri püsti panna.
Läbisime tunnelikese ja mõnede kilomeetrite pärast olimegi kloostri õuel.
Klooster asus merepinnast pisut üle 800m. See klooster oli eriline sepärast, et ta on lahti võetud osadeks ja kantud paarsada meetrit altpoolt kõrgemale, et paisjärve veele ette ei jääks.
Klooster oli seest kaetud haruldaste seinamaalingutega, mis saeti seintelt lahti, veeti uued kohta, pandi maja nagu puzzle kokku ja kleebiti need freskod seinale tagasi. Väga töömahukas üritus! Aga freskod olid ikka väga suurel pinnal (terve kloostri seinad, laed, sambad). Uhke vaatepilt avanes selle kloostri seest. Rivo astus sinna palvemajja sisse ja kohe lends välja, sest teda ründas äkki tugev luksumine, mis meenutas rohkem haukumise ja köhimise segu. Nalja nabani.
Kohalik jumalateener oli meile nõus ajaloost rääkima heas inglise keeles.

Öömaja leidsime samas külakeses, poekese vastas vanas ploomiaias, lagund maja lähedal. Peremees oli ise poekese omanik, ajas kitsed sealt aiast ära ja lubas meil seal ööbida.
Enne magama minemist vaataime tohutiud tähtedeparvi lõunamaa taevas. Kuulatasime kohalikke hääli ja lobisesime vaikselt.
Hullult lummav vaatepilt oli sellele öisele taevale.