18. august

Uni läks kuidagi varakult ära. Mingi kaheksa oli kell vist. Kobistasime üles, tegime traditsioonilisi toimetusi - sööming-jooming-asjade kokkupakkimine.
Liikumine jätkus kahe tunni pärast. Tavaliselt nii oligi, et ärkamisest kuni liikuma hakkamiseni läks meil 2 tundi. Paras aeg, et ei kima ega kiirusta kuskile.
Hiljem bussis teisi gruppe kuulates sain aru, kuivõrd luftipumbalikult meie matkasime võrreldes teiste ratturitega. Teised olla juba kell 5 ärganud et hiljemalt 7 sõitma hakata. No kurat, mul puhkus ja ma ei viitsi une pealt kokku hoida! Ja mis siis, et päeva oli suht raske sõita kuumas, siiski oli sellel ka oma võlu. Mida edasi ranniku poole, seda lahedam - mererand jne. Aga sellest juba edaspidi täpsemalt.

Enne sõitu täiendasime jällegi veevarusid üle tee oleva poekese ees kraanist. Ja väntamine algaski.
Loomulikult oli see ülesmäge. Keha tilkus mõnnalt higist ja tõesti väga soe oli. Aga tegime sagedasti peatusi ja joogipause.
Tee viis meid Nikšić'i linna. Tee oli põnev, orulaadne maastik. Igav ta just polnud silmale, sai ka allamäge lõpuks kiirmeini sõita.
Tegime väikse peatuse veel Bukovaci küla lähistel. Sõime arbuusi. Puhkasime. Siis väntasime edasi.
Mingi aja pärast voolas jõeke meie tee alt läbi. Pidurid peale ja vette ennast jahutama. Mõnus jahutav oli!
Lõpuks terendas Nikšić'i linn. Liiklus läks ullult tihedaks ja isegi natuke ohtlikuks.
Äärelinn oli paras laga ja kolhoos. Linnake oli keskel päris kobe. Kesklinnas leidsime ka hea söögikoha, neljatärnise restorani. Seal siis lõunat pidasimegi. Jällegi olime kõriauguni liha ja muud head söögikraami täis.
Rein ja Reet võtsid kahasse lihavarda: sellest oleks piisanud vabalt nelja tavaisuga inimese toitmiseks. See sisaldas kanaliha, loomaliha, sealiha je veel miskit head liha ja sisefileed, friikartuleid, salatit. Oi jah, seda said kõik mekkida ja see oli tõesti VÄGA HEA valik. Aga ka teised söögid olid väga head!

Natuke puhkasime peale sööki ja siis otsustasime otsida üles bussijaama, et minna edasi liinibussiga Podgoritsasse (pealinn). Mis seal siledal ja mõttetul maastikul ikka kõrbeda ja vändata 50 km?!
Bussijaam polnud kaugel. Saime teada, et buss liigub sinna tunni pärast. Saime ka teada et bussid võtavad ka hea meelega rattaid ka peale. Jäime ootama bussi. Palav oli. Olime bussi varjus.
Buss tuli lõpuks ette, täitsa OK buss oli. Natuke vana oli aga tundus korras olevat. Võtsime kolad ja kotid ratastelt lahti (nii bussijuht soovis) ja toppisime kõik asjad koos ratastega alla pagasisse. Ise läksime bussi. Piletit ei müüdud. Sõidu eest tasumine seal maal toimub bussist väljumisel. Huvitav, kuidas bussijuht mäletab, millal ja kus keegi peale tuli jne. Aga kõik olid justkui rahul ja süsteem toimis. Iseenesest hea süsteem à la enne tangi siis maksa. Ehk siis, et tarvita teenust enne, siis maksa. Nagu taksos.

Podgoritsa oli ikka palju kordi suurem linn kui Nikšić. Linn asub madalikul orus. Ilm oli ikka veel kuum. Kell oli 18 paiku. Pakkisime asjad rataste peale tagasi ja oli plaan uurida kus rongijaam on, et rongiga rannikule sõita. Muidu oli rannikuni 55 km maanteedmööda. Ja oh sa poiss, rongijaam oli kohe bussijaama kõrval. Logistiliselt nii hea idee. Miks meil Eestis nii pole??
Rongi oodates sai selgeks et rong hilineb. Kuskil kolmveerand tundi lausa. Oli natsa segadus, kuhu rattad rongi panna saab. Jagunesime pooleks, et väikeste puntidega paremini rongi sissepääse rünnata saaks. Rahvast oli perroonil ikka korralikult, kes kõik sõita tahtsid ja rattad oleks ju ummikut tekitand vahekäikudes jne.
Rong ise pidi peatuma ka vist ainult 2-3 minutit. Suht kiired liigutusi pidime siis tegema.
Siis tuli rong. Ründasime vaguneid nagu indiaanlased hobustel preerias. Saime peale ja sõit läks ranniku suunas edasi. Hämardus.
Vagunisaatja või kesiganes see mees oli, tahtis veel rataste pealt 10 €. Ennekuulmatu! Meie kõrval istus üks noormees naisega, kes sai aru et meil mingi jama on, õigemini Rivo kõnetas teda ja küsis et kas see on normaalne nii juurde küsida, kui piletid on juba ostetud. Mehe nini oli Boris. Ta ütles et natuke imelik on see küll aga siiski mitte ebaseduslik. Maksime siis 10 € sellel vagunisaatjale ja saime isegi kviitungi selle eest. Järelikult oli see seaduslik. Vist.
Noh ja siis saimegi jutupeale, selle Borisiga ja pärast üritas ka see vagunisaatja meiega lobiseda. Vagunisaatja ütles, et tundis mu kohe ära! Me olevat temaga koos ehitusel töödanud ja baaris. Midaiganes!!
Aga see Boris oli asjalik noormees, selgitas meile eluolu Montenegros, uuris kust me tuleme ja kuhu läheme. Lõpuks saime selle sõidu jooksul palju targemaks poliitikast kuni selleni, kus asuvad ilusad rannad ja vaatamisväärsused jne.
Rongis oli ka politseinikud kahekesti. Need uurisid ka kes oleme ja ohh et eestlased! Võimas! Wow ja ratastega! Hullud! Uurisid palju rattad maksavad ja kui palju varustus ning katsusid kumme, imetlesid ja pobisesid omavahel midagi. Olid väga sõbralikud ja muhedad. Uurisid meie kaarte ja imestasid, et meil nii head kaardid mida nad ise näinud veel pole. Noor riik alles, pole jõudnud veel teha häid ja õigeid kaarte.
Olevat nii, et mõnedel kaartidel on nimed valesti või mingis muus keeles-dialektis ja siis maanteed olevat küll ennemaailmasõjaagsed, siis tänapäevased ja need mida 10 a pärast tehakse. Püüa siis oma teekonda planeerida!
Igatahes saime lõpuks kenasti rannikule, Sutomore linna. Seal jätsime hüvasti Borisiga ja ta naisega ning väntasime pimedas rattalambikeste abil rannikule lähemale, kuhu Boris soovitas ööbima jääda.
Nimelt pidime me olema suht kerge saak kaakidele, kes tahavad vargustega tegeleda. Seal kandis rattureid kuigipalju pole. Inimesed ei tegele sellise "lollusega", et lähevad täiskoormatuna kuuma ilmaga mägedesse ratastega ennast piinama nagu eestlased seda teevad.
Olime siis jah vaiksed ja vagurad. Leidismegi ühel rannikuäärsel alal väikse tasandiku, kus betoonist maja vundament oli. Plats betoonist. Sinna lageda taeva alla siis ka pikali viskasime, et ööbida.
Taevas oli jällegi lõunamaiselt tähine. Seekord natuke segasid juba linna tuled. Lõbustuspark möllas ja tuled plinkisid ning muusikatümpsu tuli veel hilisööni.
Järsku Rein ütles et vaadke, inimesed lähevad meist mööda üle heinama ja tassivad midagi omavahel nagu mingeid plate või nii. Mõne aja pärast selgus, et need pole inimesed vaid mõned heledamakarvaga hobused, kes jalutasid vabalt öös ringi. :)
Uni tuli jällegi ruttu.