19. august

Läks taas valgeks, nagu viimased 36 aastat minu elus on igal hommikul juhtunud. :) Algas uus hommik. Pimeduses öömajale saabudes ei näinud kuigivõrd palju enda ümber toimuvat. Nüüd siis silmasin asulat, suurt mäenõlva, mis kulges linna taga piki Adria mere rannikut. Lõuna poole vaadates, kus pidavat meri olema, oli okaspuudega kaetud küngas. Nende otsas tsikaadid lärmasid mõnusalt. Meie olime nagu pikas orus. Kohalikud marssisid meist mööda, rannatarbed kaenlas. Sellest tegin järelduse, et siin kuskil peab olema rannariba.
Tegime mingi hommikusöögi, kohvi ka ja siis hakkasid silmad lahti minema. Nägime siis ka oma betoonist magala ära. Ristisime siis selle Eesti Majaks Montenegros. Vähemalt selle viundament oli aus ja ootas seinte püstitamist.
Kraapisime oma maised riismed kokku ja hakkasime minema kohalike sabas. Rannariba oligi kuskil paarisaja meetri kaugusel. Selleks, et veeni pääseda, pidime järsakust alla minema. Rattad võtsime kaasa, sest ei julenud neid üksi jätta. Tont neid kohalikke teab.
Rand oli rahvast päroskorralikult täis. Suht tilluke rannake oli. Rannariba oli kaetid valgete kivikestega, mis olid juba nii julmalt kuumad, et palja jalaga seal käi aoli väga valus.
Paigutasime rattad kokku ja siis ronisime vette, Kordamööda. Keegi meist jäi alati asjade-rataste valvesse.
Vesi oli mõnusalt soe ning hullult soolane. Vahemeri on ju alati soolane olnud. Mina aga olin kaval, tassisin Eestist kaasa ujumisprillid, et saaks vabamalt vees solistada. Jube soolane vesi ju hakkab kipitama silmas jne.
Soolane vesi kandis mõnusalt veepinna mu laiska keha. Vee põhja vaadates rabas mind vaade: nii palju plastpudeleid pole ma veel kuskil vees näinud... Muidu aga oli nagu vesi puhas. Tundus küll nii.
Ujudes natsa lahe siinas välja avanes sarnane drastiline vaatepilt kõrvalisest sokiesest, kus kaldal oli lausa koormate kaupa plastpudeleid. Jube prügila oli ikka...
Aga nähtu bardakk ei seganud meid oluliselt. Rüüpasime jahedat õlutit ja Reet-Rein-Rivo üritasid jäätist rannakohvikust saada.

Rannas kaua ei vedelenud. Tekkis huvi edasi vändata.
Ilm oli korralikult kuumaks juba köetud, meie hullud hakkasime väntama. "Rüüstasime" ka ühte toidupoodi. Jooki ostsime ja keegi vist ka muud snäkki. Ma ostsin piimatoodet, sest matkatoidust oli natuke juba siiber.

Edasine väntamine oli ikka vaevarikas. Higi leemendas, õhku nagu polnud, liiklus oli meeletu. Vesi rattapudelits muutus kuumaks. Oleks saanud vabalt dussi võtta.

Jätkub...