14. august

Ärkasime natuke varem, kui oleks und jätkunud. Perenaisele lubasime kl 9 köögi olla ja toimetada. Riided olid ka kenasti ära kuivanud pliidi kohal ning tegime hommikusööki.
Peale söömist pesi taaskord perenaine meie toidunõud puhtaks. Peremees avas garaazi, kust saime oma rattad kätte. Pakkisime taas oma kodinad pakiraamidele, tänasime pererahvast külalislahkuse eest ja põrutasime bussi juurde tagasi.
Bussi juures täiendasime oma varandust, sest osa meie staffist oli jäänud suure vihmaga bussi.
Päike lõõskas mõnusalt taevas nagu polekski mingit vihma olnud.

Esimeseks vaatamisväärsuseks valisime kilomeetri kaugusel asuva järve. Lootsime naiivselt, et teeme ratastega ringi ümber kahe järve, kuid esimesel veerandil juba keerasime rattad ringi. Tasasemast teerajast kasvasid välja kivitrepid ja oma kolaga oli suht mõttetu seal võimelda.

Järv oli sellegipoolest ilus. Belglaste grupp läks meist mööda ja imestasid et me ikka nii ullud oleme, et ratastega tahame seda teed läbida.

Peale järve hakkasime Zabljakist põhja suunas väntama mööda pisikesi asfalteid mäkke. Rein, kes oli selles piirkonnas varem ka matkanud, teadis ilusaid paiku mida võiks külastada.
Lõunaks jõudsimegi ühe suure kanjoni kõrgele kaldale. All paistsid talud, kirik ja teisel pool kaldal ka onnid. See piirkond kandvat maailma lõpu nime.
Tegime lõunaks suppi. Oli mõnus äraolemine.

Siis liikusime alguses pisut tuldud teed tagasi, kuid siis kohe uut teed mööda edasi. Suund Crna Gora küla peale. Tõus oli pikk ja väsitav. Kuid mina tegin oma kõrguserekordi: 2500 m merepinnast koos rattaga. See ületas 100 meetriga eelmise aasta Hispaania Püreneedes rattaga võetud kõrgust.
Imetlesime seal vaadet alla Tara orgu. Pilvede mustad varjud lebotasid mööda põnevat orumaastikku.
Edasi läks tee allamäge. Pidurid kärssasid.
Natuke enne Crna Gora küla peatusime ühe onni juures, et vett võtta. Päike juba loojus ja oli vaja öömaja leida.
Onnis elas vanamemm koos tütre ja tütretütrega. Mingi mehenäss oli kuskil eemal olematut heina niitmas lammastele. Võib-olla ta polnudki selle naise mees. Ahh see polegi nii oluline.

Elamine oli arhailine. Väljast suht meie puukuuri sarnane, aga sees täita hubane ja soe. Telekaski oli ja sügavkülmik.
Vanamemm pakkus kohe meile jooki. Ikka seda kanget (ligi 50 kraadist) kohalikku samakat.
Sees lõi soojaks. Mäes olles oli siiski suht jahe ja see pits kõlbas vägagi hästi soojenduseks ära.
Ahh ärge hakake ajama teadust, et alkohol ei soojenda ja bla-bla-bla.... Igatahes meil lõid varbad-sõrmed surisema ja soojuse tunne tekkis küll.

Vanamemm muidugi et mis te ikka edasi lähete, et jääge ta õuepeale telkima. Me ikka nii kanged et vaatame edasi, äkki leiab miskit kohta telkimiseks.
Noh käisime ka Crna Gora külas ka peaaegu ära, aga see läks allamäge ja tundus liiga tiheda asustusega olema. Lükkasime rattad taas mäest üles, et seal memme maja juurest teost teed edasi minna. Sealt oli plaan ka järgmisel päeval edasi liikuda.

Kaua ei otsinudki laagripaika. Sama külakese äärel leidsime ilusa lohukese heinamaal, kus oma kolm telki püsti panime.
Seal oli enne meid rohupinnal kolm kollast laiku. Naersime, et siin on UFO maandunud ja täna öösel tulevad nad ka jne.
Mina panin oma telgi paari minutiga püsti ja vahtisin meelalt, kuidas teised pusisid oma kavalate telkide kallal. Ei saanud ega saanud nii ruttu neid püsti.
Tekkiski kild, et telgi püstitamise nominendid on... nagu Oscari galal. Auhind oleks teadagi kellel läinud :P
Rein tõi kuskilt aiaküljest paar-kolm latti ja tegime väikse lõkke. See andis sooja.
Mina magasin sellel ööl Rivoga indiaanlast. Mõelge kuidas tahate :)
Tegelikult on see indiaanlaste tarkus, et üksik indiaanlane külmub öösel surnuks, kaks jääb ellu. Ehk siis eriti blondidele selgitan kolmas kord, et üks magamiskott oli all ja teine tekiks peal sest nii on soojem, kui kaks inimest ühe teki all magavad. Kui ei usu, proovi ise järgi.

Algas öö.

13. august

Hommik oli karge ja natuke isegi kodune. Eestimaine, kui just kuppelmaastikku mitte arvestada.
Tehti kohvilurri ja siis bussi ja edasi. Oli ju vaja jõuda paika, kus Bosnia grupp välja visata saaks ja siis ise edasi Durmitori suunduda.
Radoinja Jezero juures saime bosnialastest lahti. Ise ujusime järves ja nautisime leiget järvevett ja ilusat ilma.
Parklas, kus buss seisis lehkas jubedalt looma kuse järgi. Vist lambakusi. Aga peatuspaigas olevas kohvikukempsus oli kord majas ja ilus puhas ja isegi paber oli olemas. :D

Ujutud-kasitud, sõidsime edasi. Peatusime naljakas, tillukeses linnakeses Moikovac. Linn ikka kohutavalt must ja prahine. Inimesed justkui sõbralikud. Nii vähemasti tundus mulle.

Edasi sõitsime mööda maalilist Tara jõe orgu. Tara jõe suur sild oli omaette vaatamisväärsus: 149 m kõrge ja üle kolmesaja meetri pikk. Vinge.
Edasi viis meil sõit Zabljakki. Seal algas Durmitori rahvuspark.
Saime just asjad bussist välja ja rattad kokku kui hakkas sadama ja müristama. Vahet polnud ja õhutemperatuur langes +7 kraadini. Olime läbimärjad ja suht shokis seetõttu.
Võtsime nõuks otsida sobe - see on kodumajutus. Pika otsimise peale saime läbi kolmandate isikute kolm kahest tuba. 10 € nägu. Öömajaga ongi seal natsa kehvasti, sest ei taheta üheks ööks eriti rentida. Ikka nädala kaupa jne. 10 € on täitsa hea hind muide, valgete linade eest!

Perenaine ja peremees olid eakad - umbes 60 ligi. Neil oli ka lapselaps külas (ca 13-14a). Tema oli meile tõlgiks. Lapselaps elas tegelikult oma vanematega Rootsis, Stocholmis, pagulastena. Suviti käisid külas kodukohas.
Nojah, perenaine siis palus meil märjad riided tuua alla kööki, kus pliit oli kuumaks köetud ja sinna peale riputasime riided kuivama. Ka jalavarjud said seal oma koha.
Istusime toas, tekid ümber nagu kuskilt päästetud. Käisime dussi all. Boiler oli suht tilluke, vist 50 l ainult ja viimased pesijad said suht leiget vett.
Otsisime kuivad riided selga ja siis sai ka õhtusööki tehtud pererahvaga ühes köögis.
Perenaine kudus midagi ja nurgas tiksus mustvalge telekas, mille pilt oli nii hall ja udune, et... aga nad olid nagu rahulikud ikkagi. Kraanikausi kohal oli kolm riiulit tasside, taldrikute ja kruuside jaoks. Need riiulid olid tegelikult kolm vana televiisori puukasti, millesse olid riiulid sisse ehitatud. Ajakirjale DIIVAN uued kodusisustusideed siit!
Perenaine ei lasknud meil nõusid pesta ja tegi seda ise. Täitsa pull ikka. Ja ka järgmisel hommikul pesi ta hea meelega meie toidunõud ära!
Toas tinistasime veel natuke tekiilat ja siis magama!

12. august

Äratus oli suht vaevaline. Ei viitsind kuidagi üles ärgata. Bussis istumine polnud just kõige lõbusam tegevus möödunud ööpäeval ning ühest ööst ei piisanud, et sellest välja puhata.
Siiski saime suht ruttu asjad kokku ja edasisõit saigi teoks.
Suund Ungarisse. Peatusime Budapesti äärelinnas suures kaubanduskeskuses. Käisime pissil ja kolasime kaubariiulite vahel.
Seejärel panime Serbia poole. Pidime jõudma Beogradi, kus ootasid meid "lendurid" (ligi 10 matkajat tulid lennukiga). Ka Reet ja Rein olid nende seas.
Piiriületus oli Ungari-Serbia piiril ladus. Sain ka serblase käest passi mälestuseks templi. Sinnamaani sai hakkama ID kaardiga.
Kuni pealinnani maastik sile ja igav. Keskendume bussis niisama suhtlusele. Aknast miskit tarka vaadata pole.

Beograd. Ei pidanud kaua ootama, kui meie lendurid lennujaama nuka tagant ka välja ilmusid. Linn ise oli äärmuslik: kenasid maju oli palju nagu Euroopas ikka ja samas mustlaste linnakud, mis olid jubedad. Lip-lipipeal või kuidas seda nüüd öeldaksegi. Igatahes vaesusest vaesamalt see elu neil seal paistis.

Beogradi ümbrus oli ikka räämas nagu lõunamaadele ikka kohane. Tohutud prügimäed igal sammul. Masendav.
Ilm oli ka parajalt soe. Bussi katuseluukidest ei tulnud miskit sisse ega välja. Tehti penodest tuulepüüdjaid, et natukenegi kuumemat õhku bussis ringi liikuma sundida.
Aga ega siis bussi konditsioneeri ei käivitatud. Liigne luksus ja kütusekulu. :(
Pimeduse saabumise eel jäime laugele seljandukule laagrisse. Lähedal oli külas allikas, kus vett tõime ja natsa ennast kasisime.
Ret ja Rein pusisid simest korda uue telgi kallal ja ei saanud kuidagi seda püsti, sest tööjoonised olid liiga segased. Siiski suutsid nad lõpuks lambivalgusel oma onn püstitada.
Öö oli jahe.

11. august

Hommik tuli hiilides, bussikaaslastega veinitades ja lobisedes.
Poola on nii mõttetu maa... Seda nendin ma alati, kui Poolast läbisõitma pean. Teeäärne on pea kogu 800 km pikkuses maju täis nagu üks suur küla. Betoonaiad, mille peale on kleebitud-riputatud metsikult palju reklaame, kutsudes talupoegi üles ostma katuseplekki, betoonaedu, euroaluseid ja muud kilakola. Kui Eestis üritab naaber naabrist parem olla maja või autoga, siis poolakas vist reklaamide rohkusega. Igatahes on see Poolat läbiv maante JUBE! Loodetavasti muu piirkond on kenam, pole paraku mujal Poolas kolanud.

Varsti sai see Poola läbi. See oli nagu kergendus. Õhtuks jõudsime Slovakkiasse. Ööbisime Liptovska järve ääres puhkealal. Buss seisis 8 tundi. Sai sirutada ennast ja horisontaalselt öö veeta.

10. august

Tänasel päeval on siis see kauaoodatud start. Meid viib Koidu tuttav autoga Tallinna Ülemiste kaubanduskeskusesse, kus me lihtsalt astume bussi et sõita soojale maale.
Meie rattad ja pagas on juba eelõhtul Tallinnas bussi laaditud ning jääb vaid üle kohad sisse võtta ning ära siit!
Roolis on jälle Mõmmi (Sven Karu) ning eelmise aasta Hispaania Püreneedest tuttav järelkäru bussil taha vonklema haagitud. Buss ise ka kahtlaselt sarnane NEOPLAN, aga väidetavalt vaid üle värvitud. Mina seda ei usu, sest Mõmmi ajab sageli pada :)

Sõit kulgeb läbi Tartu, sest osa rattureid tuleb sealt peale.
Meie grupis on Reet, Margit, Koit, Rivo, Rein ja mina. Kokku kuus. Olen alati soovinud väikese seltskonnaga matkata. Ei soovi suurt kolhoosi juhtida, siis on ka suurem võimalus, et punt laiali laguneb. Iseloomud ja soovid on inimestel nii erinevad, et nendest tavaliselt arusaamatused tekivadki. Mina kui grupijuht seda ka olen püüdnud alati arvestada.

Eelmiste aastate kogemused on kinnitanud, et võhivõõrastega minna on riskantne. Ei tunne inimese isloomu, kuidas ta käitub ekstreemsetest olukordades, kas murdub vaimselt-füüsiliselt. Inimese loomus tuleb hästi välja kolmandal-neljandal matkapäeval. Siis võib olla juba hilja seltskonda valida.

Aga kes need mu reisikaaslased siis on? Reet ja Rein - vanad semud mu varasemalt matkalt Gotlandile, Rivo - noormees, kellega oleme koos sadu kilomeetreid maha vändanud juba mitmetel aastatel, Koit - mees kellega LNT Spordiklubis trennis käin ning Margit - kes samuti trennist tuttav. Seega omad joped, kes on nö ära proovitud ja nad ei vea alt.

Tartu. Selgub, et bussi järelkäru vajab kõpitsemist. Antakse kaks tundi vaba aega, et Lõunakeskuses hullata. Kolamegi seal ja sööme õhtust.

Edasi liigume juba Valga suunas. Ületame piiri ning suundume edasi Poole poole. Öö on bussis. See möödub bussiseltskonnaga lobisedes ja alkoholi tarbides. Magada siiski ei õnnestu esimesel ööl, hommik tuleb enne kätte.

Montenegro rattamatk

10.-27.08.2006 käisin koos viie sõbraga Montenegros rattamatkal. Siinne blogi annab ülevaate meie reisist päeviku vormis ja kajastab vaid minu mõtteid maadest, inimestest ning reisikaaslastest.

Head lugemist!