19. august

Läks taas valgeks, nagu viimased 36 aastat minu elus on igal hommikul juhtunud. :) Algas uus hommik. Pimeduses öömajale saabudes ei näinud kuigivõrd palju enda ümber toimuvat. Nüüd siis silmasin asulat, suurt mäenõlva, mis kulges linna taga piki Adria mere rannikut. Lõuna poole vaadates, kus pidavat meri olema, oli okaspuudega kaetud küngas. Nende otsas tsikaadid lärmasid mõnusalt. Meie olime nagu pikas orus. Kohalikud marssisid meist mööda, rannatarbed kaenlas. Sellest tegin järelduse, et siin kuskil peab olema rannariba.
Tegime mingi hommikusöögi, kohvi ka ja siis hakkasid silmad lahti minema. Nägime siis ka oma betoonist magala ära. Ristisime siis selle Eesti Majaks Montenegros. Vähemalt selle viundament oli aus ja ootas seinte püstitamist.
Kraapisime oma maised riismed kokku ja hakkasime minema kohalike sabas. Rannariba oligi kuskil paarisaja meetri kaugusel. Selleks, et veeni pääseda, pidime järsakust alla minema. Rattad võtsime kaasa, sest ei julenud neid üksi jätta. Tont neid kohalikke teab.
Rand oli rahvast päroskorralikult täis. Suht tilluke rannake oli. Rannariba oli kaetid valgete kivikestega, mis olid juba nii julmalt kuumad, et palja jalaga seal käi aoli väga valus.
Paigutasime rattad kokku ja siis ronisime vette, Kordamööda. Keegi meist jäi alati asjade-rataste valvesse.
Vesi oli mõnusalt soe ning hullult soolane. Vahemeri on ju alati soolane olnud. Mina aga olin kaval, tassisin Eestist kaasa ujumisprillid, et saaks vabamalt vees solistada. Jube soolane vesi ju hakkab kipitama silmas jne.
Soolane vesi kandis mõnusalt veepinna mu laiska keha. Vee põhja vaadates rabas mind vaade: nii palju plastpudeleid pole ma veel kuskil vees näinud... Muidu aga oli nagu vesi puhas. Tundus küll nii.
Ujudes natsa lahe siinas välja avanes sarnane drastiline vaatepilt kõrvalisest sokiesest, kus kaldal oli lausa koormate kaupa plastpudeleid. Jube prügila oli ikka...
Aga nähtu bardakk ei seganud meid oluliselt. Rüüpasime jahedat õlutit ja Reet-Rein-Rivo üritasid jäätist rannakohvikust saada.

Rannas kaua ei vedelenud. Tekkis huvi edasi vändata.
Ilm oli korralikult kuumaks juba köetud, meie hullud hakkasime väntama. "Rüüstasime" ka ühte toidupoodi. Jooki ostsime ja keegi vist ka muud snäkki. Ma ostsin piimatoodet, sest matkatoidust oli natuke juba siiber.

Edasine väntamine oli ikka vaevarikas. Higi leemendas, õhku nagu polnud, liiklus oli meeletu. Vesi rattapudelits muutus kuumaks. Oleks saanud vabalt dussi võtta.

Jätkub...

18. august

Uni läks kuidagi varakult ära. Mingi kaheksa oli kell vist. Kobistasime üles, tegime traditsioonilisi toimetusi - sööming-jooming-asjade kokkupakkimine.
Liikumine jätkus kahe tunni pärast. Tavaliselt nii oligi, et ärkamisest kuni liikuma hakkamiseni läks meil 2 tundi. Paras aeg, et ei kima ega kiirusta kuskile.
Hiljem bussis teisi gruppe kuulates sain aru, kuivõrd luftipumbalikult meie matkasime võrreldes teiste ratturitega. Teised olla juba kell 5 ärganud et hiljemalt 7 sõitma hakata. No kurat, mul puhkus ja ma ei viitsi une pealt kokku hoida! Ja mis siis, et päeva oli suht raske sõita kuumas, siiski oli sellel ka oma võlu. Mida edasi ranniku poole, seda lahedam - mererand jne. Aga sellest juba edaspidi täpsemalt.

Enne sõitu täiendasime jällegi veevarusid üle tee oleva poekese ees kraanist. Ja väntamine algaski.
Loomulikult oli see ülesmäge. Keha tilkus mõnnalt higist ja tõesti väga soe oli. Aga tegime sagedasti peatusi ja joogipause.
Tee viis meid Nikšić'i linna. Tee oli põnev, orulaadne maastik. Igav ta just polnud silmale, sai ka allamäge lõpuks kiirmeini sõita.
Tegime väikse peatuse veel Bukovaci küla lähistel. Sõime arbuusi. Puhkasime. Siis väntasime edasi.
Mingi aja pärast voolas jõeke meie tee alt läbi. Pidurid peale ja vette ennast jahutama. Mõnus jahutav oli!
Lõpuks terendas Nikšić'i linn. Liiklus läks ullult tihedaks ja isegi natuke ohtlikuks.
Äärelinn oli paras laga ja kolhoos. Linnake oli keskel päris kobe. Kesklinnas leidsime ka hea söögikoha, neljatärnise restorani. Seal siis lõunat pidasimegi. Jällegi olime kõriauguni liha ja muud head söögikraami täis.
Rein ja Reet võtsid kahasse lihavarda: sellest oleks piisanud vabalt nelja tavaisuga inimese toitmiseks. See sisaldas kanaliha, loomaliha, sealiha je veel miskit head liha ja sisefileed, friikartuleid, salatit. Oi jah, seda said kõik mekkida ja see oli tõesti VÄGA HEA valik. Aga ka teised söögid olid väga head!

Natuke puhkasime peale sööki ja siis otsustasime otsida üles bussijaama, et minna edasi liinibussiga Podgoritsasse (pealinn). Mis seal siledal ja mõttetul maastikul ikka kõrbeda ja vändata 50 km?!
Bussijaam polnud kaugel. Saime teada, et buss liigub sinna tunni pärast. Saime ka teada et bussid võtavad ka hea meelega rattaid ka peale. Jäime ootama bussi. Palav oli. Olime bussi varjus.
Buss tuli lõpuks ette, täitsa OK buss oli. Natuke vana oli aga tundus korras olevat. Võtsime kolad ja kotid ratastelt lahti (nii bussijuht soovis) ja toppisime kõik asjad koos ratastega alla pagasisse. Ise läksime bussi. Piletit ei müüdud. Sõidu eest tasumine seal maal toimub bussist väljumisel. Huvitav, kuidas bussijuht mäletab, millal ja kus keegi peale tuli jne. Aga kõik olid justkui rahul ja süsteem toimis. Iseenesest hea süsteem à la enne tangi siis maksa. Ehk siis, et tarvita teenust enne, siis maksa. Nagu taksos.

Podgoritsa oli ikka palju kordi suurem linn kui Nikšić. Linn asub madalikul orus. Ilm oli ikka veel kuum. Kell oli 18 paiku. Pakkisime asjad rataste peale tagasi ja oli plaan uurida kus rongijaam on, et rongiga rannikule sõita. Muidu oli rannikuni 55 km maanteedmööda. Ja oh sa poiss, rongijaam oli kohe bussijaama kõrval. Logistiliselt nii hea idee. Miks meil Eestis nii pole??
Rongi oodates sai selgeks et rong hilineb. Kuskil kolmveerand tundi lausa. Oli natsa segadus, kuhu rattad rongi panna saab. Jagunesime pooleks, et väikeste puntidega paremini rongi sissepääse rünnata saaks. Rahvast oli perroonil ikka korralikult, kes kõik sõita tahtsid ja rattad oleks ju ummikut tekitand vahekäikudes jne.
Rong ise pidi peatuma ka vist ainult 2-3 minutit. Suht kiired liigutusi pidime siis tegema.
Siis tuli rong. Ründasime vaguneid nagu indiaanlased hobustel preerias. Saime peale ja sõit läks ranniku suunas edasi. Hämardus.
Vagunisaatja või kesiganes see mees oli, tahtis veel rataste pealt 10 €. Ennekuulmatu! Meie kõrval istus üks noormees naisega, kes sai aru et meil mingi jama on, õigemini Rivo kõnetas teda ja küsis et kas see on normaalne nii juurde küsida, kui piletid on juba ostetud. Mehe nini oli Boris. Ta ütles et natuke imelik on see küll aga siiski mitte ebaseduslik. Maksime siis 10 € sellel vagunisaatjale ja saime isegi kviitungi selle eest. Järelikult oli see seaduslik. Vist.
Noh ja siis saimegi jutupeale, selle Borisiga ja pärast üritas ka see vagunisaatja meiega lobiseda. Vagunisaatja ütles, et tundis mu kohe ära! Me olevat temaga koos ehitusel töödanud ja baaris. Midaiganes!!
Aga see Boris oli asjalik noormees, selgitas meile eluolu Montenegros, uuris kust me tuleme ja kuhu läheme. Lõpuks saime selle sõidu jooksul palju targemaks poliitikast kuni selleni, kus asuvad ilusad rannad ja vaatamisväärsused jne.
Rongis oli ka politseinikud kahekesti. Need uurisid ka kes oleme ja ohh et eestlased! Võimas! Wow ja ratastega! Hullud! Uurisid palju rattad maksavad ja kui palju varustus ning katsusid kumme, imetlesid ja pobisesid omavahel midagi. Olid väga sõbralikud ja muhedad. Uurisid meie kaarte ja imestasid, et meil nii head kaardid mida nad ise näinud veel pole. Noor riik alles, pole jõudnud veel teha häid ja õigeid kaarte.
Olevat nii, et mõnedel kaartidel on nimed valesti või mingis muus keeles-dialektis ja siis maanteed olevat küll ennemaailmasõjaagsed, siis tänapäevased ja need mida 10 a pärast tehakse. Püüa siis oma teekonda planeerida!
Igatahes saime lõpuks kenasti rannikule, Sutomore linna. Seal jätsime hüvasti Borisiga ja ta naisega ning väntasime pimedas rattalambikeste abil rannikule lähemale, kuhu Boris soovitas ööbima jääda.
Nimelt pidime me olema suht kerge saak kaakidele, kes tahavad vargustega tegeleda. Seal kandis rattureid kuigipalju pole. Inimesed ei tegele sellise "lollusega", et lähevad täiskoormatuna kuuma ilmaga mägedesse ratastega ennast piinama nagu eestlased seda teevad.
Olime siis jah vaiksed ja vagurad. Leidismegi ühel rannikuäärsel alal väikse tasandiku, kus betoonist maja vundament oli. Plats betoonist. Sinna lageda taeva alla siis ka pikali viskasime, et ööbida.
Taevas oli jällegi lõunamaiselt tähine. Seekord natuke segasid juba linna tuled. Lõbustuspark möllas ja tuled plinkisid ning muusikatümpsu tuli veel hilisööni.
Järsku Rein ütles et vaadke, inimesed lähevad meist mööda üle heinama ja tassivad midagi omavahel nagu mingeid plate või nii. Mõne aja pärast selgus, et need pole inimesed vaid mõned heledamakarvaga hobused, kes jalutasid vabalt öös ringi. :)
Uni tuli jällegi ruttu.

17. august

Hommik oli taas päikeseline. Olime juba valmis selleks lõõskavaks päevaseks kuumuseks. Tegime oma hommikusi köögitoimetusi, sõime ja kohtusime öösel kolistanud karjase koeraga. See oli suur nagu maksikoer FIK. Vana ja suur rahu ise. Tuli nuusutas meid ja oli sõbralik. Andsime talle oma viimase võiolluse, mida ta suure naudunguga ära limpsis maast ning istus meie juures, nagu valvates meid.
Vartsi ründas alt orust umbes paarisajapealine lambakari. Aeti neid jälle mäkke olematut rohuliblet leidma. Ega muidu need orud-mäed nii niitväljaliku golfimuruna ei paistaks kui neid neljajalgsed niidukid ei pügaks iga jumala päev.
Esimene "lambalaviin" läks meist üle. Jämie ellu. Tervitasime vana karjust ning pakkisime omi asju. Vartsi tuli teine sama suur kari peale altpoolt. Saime õnneks enne seda lambakarja liikuma.
Orust tee peale ratta üles lükkamine polnud just kõge mõnusam tegevus. Higi oli kohe lahti.
Enne väntamist leidime ka allika samas orus, veidi üleval pool, kus jällegi paagid täis panime.
Jätkasime oma teekonda. Seekord tuldud teed kuni Trsa külani. Enne Trsa küla käisime taas samas meiereis ja ostsime sealt suure leivapätsi, mille perenaine meile ka tükkideks lõikas ja 3 € kasseeris. Seda leiba sõime vist isegi veel kolme päeva pärastki, kui ma nüüd ei eksi. Seda oli palju. Ja hea oli ta ka.
Trsa külast keerasime teederistilt vasakule, Piva paisjärve poole. Tee sinna oli mega! Allamäge umbes 10 km. Lõpuks jõudsime ka kanjoni äärele kui nägime maalilist türkiissinese veega pikka paisjärve ja põnevat serpantiini, mis alla orgu viis. Tee läbis alla minnes korduvalt kaljuseina ja jäi mulje, nagu me oleks hiired, kes mööda sveitsi juustu ringi jooksevad - ühest august sisse teisest välja.
Piduriklotsid said mõnusalt vatti laskudes kuid jah, vaatepilt orule oli vinge! Orus oli väga kuum ja julmalt niiske. Täpselt nagu aurusaunas!!!
Orus oli ka väikelinnake, kus käisime ujumas. Vesi oli suht soe. Veetase oli veehoidlas mitu meetrit allapoole normi. Hiljem sain teada, et elektrijaama remonditi ja lasti vesi alla.
Ujusime ja otsisime linnakeses söögikoha. Soovisime lõunat süüa ja maitsta kohalikku sööki-jooki.
Meile juhatati üks restoran kätte. Oli suht mõnus selline, vana maja korda tehtud koos suure verandaga. Nagu jahimaja või nii.
Valisime istumiseks katusealuse veranda, lootes, et õhk liigub rohkem. Paraku oli tuulekesega nagu oli.
Söögid olid head, praed metsikult suured. Lihakäntsakas praes 300 gr. Seda oli palju! :) Sõime ja ägisesime. Aga siiki oli hea.
Lõuna läks näkku ca 7 €. Lõime kogu summa kokku ja jagasime omavahel võrdselt. Oli ju üks meeskond!!!
Enne arve maksmist korjati taldrikud laualt ja siis tuli valges Versace embleemiga triiksärgis tüüp ja hakkas väikse köögitolmuimejaga laualt saiapurusid linalt ära imema. Meil läksid suud kõrvuni seda tegevust kõrvalt jälgides. Aga jah, lahedad tüübid seal restos küll :D
Peale sööki kolasime poes ja täiendasime oma söögivarusid. Margit otsis kohta kust saaks fotokasse uut filmi osta. Küsis ühelt umbes 30selt naiselt teed poeni kus neid filme müüakse. Aga Margit ei saanud sealt filmi kätte. Mingi aja möödudes tuli see naine Margiti juurde ja tõi talle ise rulli filmi. See oli vast ülltus. Kohalikud nii sõbralikud ja abivalmid!

Edasi viis meie teekond lõuna suunas, Pivo kloostrisse. Lootsime seal kandis öömaja leida. Laagri püsti panna.
Läbisime tunnelikese ja mõnede kilomeetrite pärast olimegi kloostri õuel.
Klooster asus merepinnast pisut üle 800m. See klooster oli eriline sepärast, et ta on lahti võetud osadeks ja kantud paarsada meetrit altpoolt kõrgemale, et paisjärve veele ette ei jääks.
Klooster oli seest kaetud haruldaste seinamaalingutega, mis saeti seintelt lahti, veeti uued kohta, pandi maja nagu puzzle kokku ja kleebiti need freskod seinale tagasi. Väga töömahukas üritus! Aga freskod olid ikka väga suurel pinnal (terve kloostri seinad, laed, sambad). Uhke vaatepilt avanes selle kloostri seest. Rivo astus sinna palvemajja sisse ja kohe lends välja, sest teda ründas äkki tugev luksumine, mis meenutas rohkem haukumise ja köhimise segu. Nalja nabani.
Kohalik jumalateener oli meile nõus ajaloost rääkima heas inglise keeles.

Öömaja leidsime samas külakeses, poekese vastas vanas ploomiaias, lagund maja lähedal. Peremees oli ise poekese omanik, ajas kitsed sealt aiast ära ja lubas meil seal ööbida.
Enne magama minemist vaataime tohutiud tähtedeparvi lõunamaa taevas. Kuulatasime kohalikke hääli ja lobisesime vaikselt.
Hullult lummav vaatepilt oli sellele öisele taevale.

16. august

Päike kuldas meie telkide katuseid. Üksik hobune oli kaugel mäenõlval rahumeelselt seismas. Kõrgemal mäekünkal hakkasid silma lambad ja paar karjust. Ainult meie lebotasime ja ei tundnud süümepiinum, et peaks midagi kasulikku tegema jne.
Hommikusöök tehtud, panime jällegi lagri kokku ja punuma.
Kohe nö nurga taga oli kohalik meierei. Seal saime veevarusid täiendada ning ostsime kaasa juustu, natuke võimoodi ollust. Vahva pleiss oli!
Värskelt pandud must asfaldilint vedas meid mööda ussina kulgevat serpantiini mäkke. Mingi sürr korvpalliplas oli meil ees - korviplats oli keset autoteed. Eks mängi palli kui julged :D
Tegelikult sealne liiklus oli vähem kui tagasihoidlik. Polnud ohtlik. Hea oli ka rattaga sõita seeläbi. Mingi aja pärast saime ka natuke laskuda ja jahutada ennast vastutuules.
Tegime väikese peatuse hukkunud alpinisti mälestusmärgi juures. Oli mingi kohalik tüüp, kes olla surma saanud. Kivile raiutud tekst jäi siiski lõpuni arusaamatuks. Väntasime edasi.
Te muutus kruusaseks. Ees paistis räme tõus üle kuru. Õnneks lõppes meie rühkimine mitu aega enne seda kuru. Seal paistiski kividele märgitud viit, et siit saab mõne tunniga mäe otsa. Teerada oli puna-valete ringidega tähistatud.
Rein, kes oli seal tipus juba eelmisel aastal köinud, valis Reedaga kõrvaloleva Komarnica kanjoni. Mina läksin Rivo, Margiti ja Koiduga mäkke.
Päike lõõskas päris korralikult ning poolel teel mäkke otsustasin loobuda. Puhkasin luimelaikudel ennast jahutades ning siis jalutasin alla tagasi.
Rivo oli ainuke, kes päris tippu jõudis. Olevat karm tõus olnud.
Ööbisime sealsamas orus, kus tee mäe tippu algas. Käisime ojas sulistamas ja ennast kasimas. Vesi oli meeldivalt karge.
Telgid panime püsti siledamale orupinnale, vältides lehma- ja lambasõnnikut.
Ja sõime jällegi. Kohalik juust maitse väga mõnusalt!

Varsti kukkus päike taas mägede taha maha ja läks pimedaks. Öösel kuulsin, kuidas karjuse koer käis ümber meie laagri, haukus ja urises. Olime ju sattunud ikkagi tema territooriumile. Varsti kostus ka toidunõude kolinat. Selge! Koer oli pesemata toidunõusid ründama. Rein tegi karmi häält, et kes seal on? Kolistamine lakkas ja vaikus kattis maad kuni hommikuni.

15. august

Öösel hiilis meie telkide ümber "krabistaja". Ei teagi täpselt, kes see oli. Naabrid kõrvaltelkidest arvasid, et see olin mina. Et kolasin ringi ja luurasin teiste järele. Nuh aga tõenäoliselt oli see kas mingi suslikulaadne elukas või nii. Õnneks miskit katki ei näritud, ära ei tassinud ja viga ei teinud kellelegi. Ainult et natsa ebaameldiv tunne oli. Võõras riik, võõras loodus, võõrad hääled. Natuke kõhe oli.
Mul tekkis veel esimesest päevast mingi lihaskramp. Äkki lihas polnud piisavalt vett saanud? Jalad kiskusid krampi igas asendis ja meenustas natuke vappekülma. Kuigi külm ei olnud.

Hommik oli niiske. Kõik oli meeldivalt ligane ja vastik. Päike õnneks hakkas juba meie telkide peale paistma ja kuivatama meie eluolu. Kell oli umbes 9. Tavaliselt sellisel kellaajal me ka edaspidi ärkasime. Lihtsalt magasime nagu tuli.
Tegime hommikusöögi, korjasime laagri kokku ja täiendasime veevarusid lähimas talus. Perenaine sai lahkuse eest mult kolm Kalevi pirnikaramelli.
Väntasime edasi. Talus, kus eelmisel päeval samakat jõime saime teada, et seda teed mööda minnes satume kanjonisse. Uurisime kaarti ja lootsime, et saame kanjonist läbi teisele kanjoni äärele minna. Hoidsimegi Sushicko jezero suunas. Umbes kilomeetri pärast kohtasime kohalikke mammisid ja neilt saime teada, et all orus on järv ja saab ka teisele poole kanjonit minna. Olevat kruusatee. All orjus ootavat lahe papi, kes pidi lahkeolema ja jookigi pakkuma.
Tee läkski allapoole. Mööda kanjoni serva. Serpantiin. Kohtasime ka dziipide kolonni (umbes 8 autot). Need ootasid mingeid turiste orust. Peremees rääkis, et tegeleb siin sellise turismiga, safariga. Saime ka häid teejuhiseid, kuidas jõuda Durmitori rahvuspargi kõrgeima mäe Bobotov Kuk'i (2522m) juurde.
All orus oligi valge krohvitud kivimajake. Seal ka vanapapi kes kohe uurima, et kas meil rahvuspargi pilet olemas (hind 1 €). Näitasime, et on ja siis ta rahunes. Pakkus öömaja, 15€ öö. Aga see polnud meie eesmärk, ööbida orus.
Orujärv oli kuivanud ja seal haljendas kõrge rohi. Rein jalutas mööda seda aasa nagu Gladiatori filmis Maximus mööda oma viljapõldu. :)
Orus jooksis allikavesi torust ja me loputasime ennast ja täitsime jooginõud. Algas raske tõus mööda vastaskalda serpantiini. Oli jube palav ja väsitav. Margit kaotas kuskil sellel tõusul oma ratturiprillid, mida Rivo käis pärast veidi allapoole otsimas, kuid tulutult.
Üles rühkimisel möödusid dziipidega samad tüübid ja esiautost hõisati meile:"Hello Estonia! Welcome to Montenegro!"
Lõpuks saime kanjoni teisele äärele. Super vaade avanes meil tuldud teele ja külale, kus ööbisime. Valged majakesed olid tillukesed kui kärbsemust.
Tegime kõrge kalda peal suppi. Lõuna käes.
Siis panime edasi. Täiendasime külakeses veevarusd jälle. Külades on sellised suured kaevud, ümmargused, läbimõõduga umbes 4-5 m ja kaetud betoonplaadiga. Selle sees 1-4 luuki kus saab ämbriga vee kätte.
Jällegi ootas meid ees tõus. Õnneks oli tee pinnatud ning selles osas vähemalt OK.

Lõpuks saime ka veidi laskumist. Lagedal platsil oli Trsa küla. Seal 4 kohvikut, kabel, surnuaed ja mõned talud.
Sõime ühes kohvikus kohalikku hapupiima, juustu ja leiba (selle riigi leib on kõik valge, nagu meie sai). Jõime peale mahla ja õlut. Saime natuke kehakinnitust. Umbes 15-16a perepoeg oli meile tõlgiks. Ta tegelikult elab ja õpib Bosnias (see oli üle mägede, umbes 20 km linnulennult).
Ostsime kaasa ka paar pätsi leiba, kuid alguses soovis perepoeg meile ikka värsket müüa aga isa või kesiganes see oli, kutsus ta tagasi ja lasi meile vana leiba müüa. See oli enne ahjus natuke niisutades pehmemaks tehtud. Saime sellest aru järgmisel päeval. Nuh leival pold midagi viga aga selline suhtumine kujundas meis teatava arvamuse asjast.

Väntasime edasi. Varti pidime taas mäkke tõusma ja siis hakkas ka päev otsa saama. Leidsime, et mäe laugjal nõlval, karjamaal oleks meil parim koht telkida.
Telgi sain mina jälle esimesena püsti... nuh mis teha, hea telk on :D
Tegime vist mingi pataroa. Oli mõnus söök ja vaade loojuvale päikesele. Suured tirtsud "ründasid" meie söögilauda.
Varsti läks kõik pimedaks, umbes kella 21 paiku. Kuna pimedas oli narr niisama istuda, siis kebisime magama.
Öösel ärkasin üles, et põiele minna. Oli ju õhtul tarvitatud ohtralt vett. Öine vaatepilt lummas. Peaaegu täiskuu siras selges öises taevas. Steppi meenutav heinamaa, kus meie telgid väikese kalde peale olid püstitatud, olid ülekullatud Kuu valgusega. MEGA vaatepilt!

14. august

Ärkasime natuke varem, kui oleks und jätkunud. Perenaisele lubasime kl 9 köögi olla ja toimetada. Riided olid ka kenasti ära kuivanud pliidi kohal ning tegime hommikusööki.
Peale söömist pesi taaskord perenaine meie toidunõud puhtaks. Peremees avas garaazi, kust saime oma rattad kätte. Pakkisime taas oma kodinad pakiraamidele, tänasime pererahvast külalislahkuse eest ja põrutasime bussi juurde tagasi.
Bussi juures täiendasime oma varandust, sest osa meie staffist oli jäänud suure vihmaga bussi.
Päike lõõskas mõnusalt taevas nagu polekski mingit vihma olnud.

Esimeseks vaatamisväärsuseks valisime kilomeetri kaugusel asuva järve. Lootsime naiivselt, et teeme ratastega ringi ümber kahe järve, kuid esimesel veerandil juba keerasime rattad ringi. Tasasemast teerajast kasvasid välja kivitrepid ja oma kolaga oli suht mõttetu seal võimelda.

Järv oli sellegipoolest ilus. Belglaste grupp läks meist mööda ja imestasid et me ikka nii ullud oleme, et ratastega tahame seda teed läbida.

Peale järve hakkasime Zabljakist põhja suunas väntama mööda pisikesi asfalteid mäkke. Rein, kes oli selles piirkonnas varem ka matkanud, teadis ilusaid paiku mida võiks külastada.
Lõunaks jõudsimegi ühe suure kanjoni kõrgele kaldale. All paistsid talud, kirik ja teisel pool kaldal ka onnid. See piirkond kandvat maailma lõpu nime.
Tegime lõunaks suppi. Oli mõnus äraolemine.

Siis liikusime alguses pisut tuldud teed tagasi, kuid siis kohe uut teed mööda edasi. Suund Crna Gora küla peale. Tõus oli pikk ja väsitav. Kuid mina tegin oma kõrguserekordi: 2500 m merepinnast koos rattaga. See ületas 100 meetriga eelmise aasta Hispaania Püreneedes rattaga võetud kõrgust.
Imetlesime seal vaadet alla Tara orgu. Pilvede mustad varjud lebotasid mööda põnevat orumaastikku.
Edasi läks tee allamäge. Pidurid kärssasid.
Natuke enne Crna Gora küla peatusime ühe onni juures, et vett võtta. Päike juba loojus ja oli vaja öömaja leida.
Onnis elas vanamemm koos tütre ja tütretütrega. Mingi mehenäss oli kuskil eemal olematut heina niitmas lammastele. Võib-olla ta polnudki selle naise mees. Ahh see polegi nii oluline.

Elamine oli arhailine. Väljast suht meie puukuuri sarnane, aga sees täita hubane ja soe. Telekaski oli ja sügavkülmik.
Vanamemm pakkus kohe meile jooki. Ikka seda kanget (ligi 50 kraadist) kohalikku samakat.
Sees lõi soojaks. Mäes olles oli siiski suht jahe ja see pits kõlbas vägagi hästi soojenduseks ära.
Ahh ärge hakake ajama teadust, et alkohol ei soojenda ja bla-bla-bla.... Igatahes meil lõid varbad-sõrmed surisema ja soojuse tunne tekkis küll.

Vanamemm muidugi et mis te ikka edasi lähete, et jääge ta õuepeale telkima. Me ikka nii kanged et vaatame edasi, äkki leiab miskit kohta telkimiseks.
Noh käisime ka Crna Gora külas ka peaaegu ära, aga see läks allamäge ja tundus liiga tiheda asustusega olema. Lükkasime rattad taas mäest üles, et seal memme maja juurest teost teed edasi minna. Sealt oli plaan ka järgmisel päeval edasi liikuda.

Kaua ei otsinudki laagripaika. Sama külakese äärel leidsime ilusa lohukese heinamaal, kus oma kolm telki püsti panime.
Seal oli enne meid rohupinnal kolm kollast laiku. Naersime, et siin on UFO maandunud ja täna öösel tulevad nad ka jne.
Mina panin oma telgi paari minutiga püsti ja vahtisin meelalt, kuidas teised pusisid oma kavalate telkide kallal. Ei saanud ega saanud nii ruttu neid püsti.
Tekkiski kild, et telgi püstitamise nominendid on... nagu Oscari galal. Auhind oleks teadagi kellel läinud :P
Rein tõi kuskilt aiaküljest paar-kolm latti ja tegime väikse lõkke. See andis sooja.
Mina magasin sellel ööl Rivoga indiaanlast. Mõelge kuidas tahate :)
Tegelikult on see indiaanlaste tarkus, et üksik indiaanlane külmub öösel surnuks, kaks jääb ellu. Ehk siis eriti blondidele selgitan kolmas kord, et üks magamiskott oli all ja teine tekiks peal sest nii on soojem, kui kaks inimest ühe teki all magavad. Kui ei usu, proovi ise järgi.

Algas öö.

13. august

Hommik oli karge ja natuke isegi kodune. Eestimaine, kui just kuppelmaastikku mitte arvestada.
Tehti kohvilurri ja siis bussi ja edasi. Oli ju vaja jõuda paika, kus Bosnia grupp välja visata saaks ja siis ise edasi Durmitori suunduda.
Radoinja Jezero juures saime bosnialastest lahti. Ise ujusime järves ja nautisime leiget järvevett ja ilusat ilma.
Parklas, kus buss seisis lehkas jubedalt looma kuse järgi. Vist lambakusi. Aga peatuspaigas olevas kohvikukempsus oli kord majas ja ilus puhas ja isegi paber oli olemas. :D

Ujutud-kasitud, sõidsime edasi. Peatusime naljakas, tillukeses linnakeses Moikovac. Linn ikka kohutavalt must ja prahine. Inimesed justkui sõbralikud. Nii vähemasti tundus mulle.

Edasi sõitsime mööda maalilist Tara jõe orgu. Tara jõe suur sild oli omaette vaatamisväärsus: 149 m kõrge ja üle kolmesaja meetri pikk. Vinge.
Edasi viis meil sõit Zabljakki. Seal algas Durmitori rahvuspark.
Saime just asjad bussist välja ja rattad kokku kui hakkas sadama ja müristama. Vahet polnud ja õhutemperatuur langes +7 kraadini. Olime läbimärjad ja suht shokis seetõttu.
Võtsime nõuks otsida sobe - see on kodumajutus. Pika otsimise peale saime läbi kolmandate isikute kolm kahest tuba. 10 € nägu. Öömajaga ongi seal natsa kehvasti, sest ei taheta üheks ööks eriti rentida. Ikka nädala kaupa jne. 10 € on täitsa hea hind muide, valgete linade eest!

Perenaine ja peremees olid eakad - umbes 60 ligi. Neil oli ka lapselaps külas (ca 13-14a). Tema oli meile tõlgiks. Lapselaps elas tegelikult oma vanematega Rootsis, Stocholmis, pagulastena. Suviti käisid külas kodukohas.
Nojah, perenaine siis palus meil märjad riided tuua alla kööki, kus pliit oli kuumaks köetud ja sinna peale riputasime riided kuivama. Ka jalavarjud said seal oma koha.
Istusime toas, tekid ümber nagu kuskilt päästetud. Käisime dussi all. Boiler oli suht tilluke, vist 50 l ainult ja viimased pesijad said suht leiget vett.
Otsisime kuivad riided selga ja siis sai ka õhtusööki tehtud pererahvaga ühes köögis.
Perenaine kudus midagi ja nurgas tiksus mustvalge telekas, mille pilt oli nii hall ja udune, et... aga nad olid nagu rahulikud ikkagi. Kraanikausi kohal oli kolm riiulit tasside, taldrikute ja kruuside jaoks. Need riiulid olid tegelikult kolm vana televiisori puukasti, millesse olid riiulid sisse ehitatud. Ajakirjale DIIVAN uued kodusisustusideed siit!
Perenaine ei lasknud meil nõusid pesta ja tegi seda ise. Täitsa pull ikka. Ja ka järgmisel hommikul pesi ta hea meelega meie toidunõud ära!
Toas tinistasime veel natuke tekiilat ja siis magama!

12. august

Äratus oli suht vaevaline. Ei viitsind kuidagi üles ärgata. Bussis istumine polnud just kõige lõbusam tegevus möödunud ööpäeval ning ühest ööst ei piisanud, et sellest välja puhata.
Siiski saime suht ruttu asjad kokku ja edasisõit saigi teoks.
Suund Ungarisse. Peatusime Budapesti äärelinnas suures kaubanduskeskuses. Käisime pissil ja kolasime kaubariiulite vahel.
Seejärel panime Serbia poole. Pidime jõudma Beogradi, kus ootasid meid "lendurid" (ligi 10 matkajat tulid lennukiga). Ka Reet ja Rein olid nende seas.
Piiriületus oli Ungari-Serbia piiril ladus. Sain ka serblase käest passi mälestuseks templi. Sinnamaani sai hakkama ID kaardiga.
Kuni pealinnani maastik sile ja igav. Keskendume bussis niisama suhtlusele. Aknast miskit tarka vaadata pole.

Beograd. Ei pidanud kaua ootama, kui meie lendurid lennujaama nuka tagant ka välja ilmusid. Linn ise oli äärmuslik: kenasid maju oli palju nagu Euroopas ikka ja samas mustlaste linnakud, mis olid jubedad. Lip-lipipeal või kuidas seda nüüd öeldaksegi. Igatahes vaesusest vaesamalt see elu neil seal paistis.

Beogradi ümbrus oli ikka räämas nagu lõunamaadele ikka kohane. Tohutud prügimäed igal sammul. Masendav.
Ilm oli ka parajalt soe. Bussi katuseluukidest ei tulnud miskit sisse ega välja. Tehti penodest tuulepüüdjaid, et natukenegi kuumemat õhku bussis ringi liikuma sundida.
Aga ega siis bussi konditsioneeri ei käivitatud. Liigne luksus ja kütusekulu. :(
Pimeduse saabumise eel jäime laugele seljandukule laagrisse. Lähedal oli külas allikas, kus vett tõime ja natsa ennast kasisime.
Ret ja Rein pusisid simest korda uue telgi kallal ja ei saanud kuidagi seda püsti, sest tööjoonised olid liiga segased. Siiski suutsid nad lõpuks lambivalgusel oma onn püstitada.
Öö oli jahe.

11. august

Hommik tuli hiilides, bussikaaslastega veinitades ja lobisedes.
Poola on nii mõttetu maa... Seda nendin ma alati, kui Poolast läbisõitma pean. Teeäärne on pea kogu 800 km pikkuses maju täis nagu üks suur küla. Betoonaiad, mille peale on kleebitud-riputatud metsikult palju reklaame, kutsudes talupoegi üles ostma katuseplekki, betoonaedu, euroaluseid ja muud kilakola. Kui Eestis üritab naaber naabrist parem olla maja või autoga, siis poolakas vist reklaamide rohkusega. Igatahes on see Poolat läbiv maante JUBE! Loodetavasti muu piirkond on kenam, pole paraku mujal Poolas kolanud.

Varsti sai see Poola läbi. See oli nagu kergendus. Õhtuks jõudsime Slovakkiasse. Ööbisime Liptovska järve ääres puhkealal. Buss seisis 8 tundi. Sai sirutada ennast ja horisontaalselt öö veeta.

10. august

Tänasel päeval on siis see kauaoodatud start. Meid viib Koidu tuttav autoga Tallinna Ülemiste kaubanduskeskusesse, kus me lihtsalt astume bussi et sõita soojale maale.
Meie rattad ja pagas on juba eelõhtul Tallinnas bussi laaditud ning jääb vaid üle kohad sisse võtta ning ära siit!
Roolis on jälle Mõmmi (Sven Karu) ning eelmise aasta Hispaania Püreneedest tuttav järelkäru bussil taha vonklema haagitud. Buss ise ka kahtlaselt sarnane NEOPLAN, aga väidetavalt vaid üle värvitud. Mina seda ei usu, sest Mõmmi ajab sageli pada :)

Sõit kulgeb läbi Tartu, sest osa rattureid tuleb sealt peale.
Meie grupis on Reet, Margit, Koit, Rivo, Rein ja mina. Kokku kuus. Olen alati soovinud väikese seltskonnaga matkata. Ei soovi suurt kolhoosi juhtida, siis on ka suurem võimalus, et punt laiali laguneb. Iseloomud ja soovid on inimestel nii erinevad, et nendest tavaliselt arusaamatused tekivadki. Mina kui grupijuht seda ka olen püüdnud alati arvestada.

Eelmiste aastate kogemused on kinnitanud, et võhivõõrastega minna on riskantne. Ei tunne inimese isloomu, kuidas ta käitub ekstreemsetest olukordades, kas murdub vaimselt-füüsiliselt. Inimese loomus tuleb hästi välja kolmandal-neljandal matkapäeval. Siis võib olla juba hilja seltskonda valida.

Aga kes need mu reisikaaslased siis on? Reet ja Rein - vanad semud mu varasemalt matkalt Gotlandile, Rivo - noormees, kellega oleme koos sadu kilomeetreid maha vändanud juba mitmetel aastatel, Koit - mees kellega LNT Spordiklubis trennis käin ning Margit - kes samuti trennist tuttav. Seega omad joped, kes on nö ära proovitud ja nad ei vea alt.

Tartu. Selgub, et bussi järelkäru vajab kõpitsemist. Antakse kaks tundi vaba aega, et Lõunakeskuses hullata. Kolamegi seal ja sööme õhtust.

Edasi liigume juba Valga suunas. Ületame piiri ning suundume edasi Poole poole. Öö on bussis. See möödub bussiseltskonnaga lobisedes ja alkoholi tarbides. Magada siiski ei õnnestu esimesel ööl, hommik tuleb enne kätte.

Montenegro rattamatk

10.-27.08.2006 käisin koos viie sõbraga Montenegros rattamatkal. Siinne blogi annab ülevaate meie reisist päeviku vormis ja kajastab vaid minu mõtteid maadest, inimestest ning reisikaaslastest.

Head lugemist!